Teemaks piirab vabadust

Tee kasutamine on Eestis seni olnud vaba eraldi maksust või tasust kasutamise eest. Tee-ehitust ja korrashoidu on rahastatud riigi- ja kohalikest eelarvetest peamiselt kütuseaktsiisist laekuvast rahast ning viimasel ajal ka Euroopa struktuurifondide rahastusest. Päevakorda on kerkinud küsimus, kas see peaks nii jätkuma või peaks sõitjad tee kasutamise eest eraldi maksma. Viimati väitis endine ELi transpordivolinik Siim Kallas, et vaid Eesti ja Soome on riigid, kes tee kasutamise eest maksu ei võta, ning selline olukord ei saa püsida. Lahendusena kõlas mõte kehtestada teemaks, mida peaks maksma tee kasutaja läbitud kilomeetrite järgi.

Maks on juriidilise ja sotsiaalse olemuse poolest üldine koormis, mille tasumise eest maksumaksja mingit konkreetset hüve vastu ei saa. Maksukorralduse seadus loetleb kõik Eestis kehtivad riiklikud maksud ning teemaksu nende hulgas ei ole. Pole võimatu seadust muuta ja uus maksuliik kehtestada. Oluline on aga see, kas tee kasutamise eest kilomeetripõhiselt võetav tasu on õiguslikkus mõttes ikka maks või on lihtsalt tasu tee kasutamise eest. Viimasel juhul ei pea seda nimetama maksuks. Tasulise tee rajamine ei ole ühegi seadusega keelatud ka praegu.

Teede ehitamise ja ülalpidamise kulud tuleb valdavas ulatuses tasuda ühiskonnal üldiselt, sest oleks äärmiselt ebamõistlik, et igaüks endale Tallinna või Tartusse sõitmiseks oma tee ehitab. Valikuküsimus on see, milliste eelarvetulude arvelt seda tehakse. Viimase ajani kehtinud kütuseaktsiisi kasutus teede ülalpidamiseks on kaasa aidanud sellele, et väljaspool Tallinna on Eesti teede olukord jõudsasti paranenud ja jõudnud vähemalt rahuldavale ja suuremate teede osas heale tasemele. Peamiste magistraalide rekonstrueerimisel on palju abi olnud ka Euroopa rahastusel. Tänaste teedekasutajate jaoks pole oluline, kas teid finantseeritakse tulumaksust, aktsiisist või mõnest muust maksust, oluline on see, et see on üldise kohustusena juba tasutud. Miks seda peaks muutma?

Kindlasti ei anna kütuseaktsiis täpset vastavust makstud maksusumma ja läbitud kilomeetrite vahel, sest sõiduvahendid on erinevad (mõned sõidavad elektriga!) ja osa kütuseaktsiisist läheb üldse soojasaamiseks või muru niitmiseks, aga kes see üksühene vastavus peab ikka olema?

Kui võtta eelduseks, et iga kasutaja peab kasutatava ressursi eest maksma, siis on teekasutuse tasu kehtestamine kilomeetripõhiselt õige vastus. Seda enam, et tänapäeva tehnoloogia (numbrituvastuse automaatsüsteemid) võimaldab üsna täpselt mõõta, kui palju kilomeetreid keegi on läbinud. Iga suurema ristmiku peale postid püsti, andmed keskarvutisse – ja kuu lõpus saab autoomanik arve iga läbitud kilomeetri eest.

Olulisem aga on küsimus, kas tee kasutamise eest tasu võtmine on see, mida Eesti ühiskond arenguks vajab. Seda eriti praeguste olude kontekstis, kus inimesed lahkuvad ja ääremaastumine on valus probleem. Kilomeetripõhine teekasutuse maksustamine pigem süvendab, mitte ei vähenda neid probleeme – see pärsib inimeste võimet ja soov vabalt liikuda.

Ma ei usu, et teekasutuse maksustamise mõju vähendamiseks on võimalik kütuseaktsiisi alandada. EL­i­s on see maksuliik pigem n-ö rohelise mõtteviisi ergutamise ja energiast liigse sõltuvuse pärssimise maks, mitte varjatud teekasutustasu. Seetõttu oleks keeruline hakata Eestis liikuma ELi üldisele maksupoliitikale vastupidises suunas, seda enam, et seni on kütuseaktsiis meil järjepidevalt suurenenud, et vähendada maksumäära vahet naaberriikidega (eelkõige põhjas ja läänes) ning arvestades asjaolu, et energiasõltuvuses on Eesti üks suurema idaenergiasõltuvusega riik ELis.

Seetõttu leian, et teekasutuse maksustamine täpselt kasutuspõhiselt on ühiskonna üldiste huvidega vastuolus. Sellega müüme maha täna ühiskonnas kehtiva olulise vabaduse – vabaduse eraldi tasu maksmata ja aru andmata omatahtsi liikuda.

Samas õige on ilmselt see, et euroraha tulv on vähenemas, teede infrastruktuur on endiselt kaugel euroopalikust tasemest ning seetõttu pole teede praegune rahastus kestlik lahendus. Laiemalt taandub küsimus sellele, kas teede ülalpidamiseks täiendava raha vajadus tuleb leida riigi- ja kohalikest eelarvetest senise maksusüsteemi raames, tõmmates koomale muid eelarvekulusid (sotsiaalsüsteem, haridus, kultuur, sise- ja välisturvalisus) või tuleb suurendada eelarve mahtu. Esimesel juhul tuleb ausalt öelda, mida me tulevikus vähem rahastame, teisel juhul on aga võimalus mis tahes täiendavat maksutulu saada.

Eelarve mahu suurendamine tähendab üldise maksukoormuse kasv ja seda on täna valitsev Reformierakond püüdnud vältida kõikvõimalike vahenditega. Nii toobki teemaksuteema meid hoopis küsimuse juurde, kas senine maksukoormuse tase rahvamajanduse kogutoodangust on pikemaajalises perspektiivis kestlik. Siim Kallas püüab teemaksu teema tõstatamisega öelda seda, et ei ole. Sellele küsimusele peaksid Eesti juhtivad poliitikud tõepoolest ausalt vastama.